Kolmapäev, 7. jaanuar 2015

Sina juba tead, kuidas pilvedega mängida

Lapsepõlvest mäletan oma varbaid. Mäletan neid ülevalt alla vaadatuna kuumal Prangli liival, mis taldu kõrvetas. Mäletan neid punaseks tõmbunutena pärast värskel lumel paljajalu rõõmuringide tegemist. Ja mäletan neid vastu sinist taevast, millel valgete pilvedega mängides terve seriaali kokku võis vändata.
Nii et kui lugesin Epu teksti:
Ja ma kingin sulle need pilved, kes meist üle sõuavad. Sina juba tead, kuidas pilvedega mängida.
siis ei pidanud ma pikka plaani. See pilt oli alati olemas olnud. Juba ammu. Selllest ajast, kui ajal veel mingit tähtsust polnud ja teda oli nii palju, et sai rahulikult rohul lesida ja pilvetuttidest "action"-filmi vändata.


Korjan tööasjad kokku ja jooksen lasteada varba modellile järgi. Viskame siis kahekesi köögipõrandale pikali ja hakkan ta pisikesi varbaid joonistama. Kah üks tore viis, kuidas lapsega koos olla.

 Kuna järgmisel leheküljel hakkab juba taevas hämarduma, siis võiks siin pildil ka hämardumise märke olla? Suveõhtus on midagi malbet ja selle tõttu valin maheda kollakassinise. Mmm...aga see pole mu mälestuse moodi? Läheb ümbermaalimisele.
Juba parem. Jään klassikalise taevasinise juurde. Enne, kui pintsel taevasse pilved puhub, peab sinine aluspind mõnusalt ühtlane olema. Päeva lõpu toon sisse hoopis õhtupäikeses kollakana paistvate rohulibledega. Aga need maalin kõige lõpus. Et mitte laualambi kollaka valgusega maalida, kolin akna alla, kus jaanuaripäike vaevu end üle aialippide veab. 


Valmis. Just õigel ajal, sest lastel on ujumistrenn, kuhu ma nad taksotama pean. 





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Mis Sina sellest arvad?