Pühapäev, 17. juuli 2016

ÕNNE ÕPPIMINE

/See on kolumn minu Lugemispäeviku rubriiki ajakirjas Pere ja Kodu, loo lõpus räägin ka meie jõeraamatust./
ÕNNE ÕPPIMINE
Epp Petrone
Olin tirtsudega oma 4aastase Mariaga ja tema 6aastase sõbranna Lauraga – terve päev mööda maad ja linna hulkumas... See oli üks kummaline päev keset juulikuud. Hommikul tulid teated Nizzast, kus autojuht kihutas meelega rannapromenaadile ja tappis umbes 80 inimest (kohutav on öelda „umbes”, aga nende ridade kirjutamise ajal on vigastatute ellujäämise osas segadus), eelmisel õhtul olin ma vaadanud filmi „1944” ja tundsin, justkui miski pahaendeline hingas õhus. See kõik on ju päriselt olnud, mõtlesin ma filmist, ja juhtub uuesti ka, just praegu kusagil siin planeedil...
Sel hetkel ei teadnud ma veel, et samal õhtul algab Türgis riigipööre ja hukkuvad veel paljud. (Umbes 250, nii hakatakse hiljem seda ööd mäletama ajalooõpikutes...).
Oli lihtsalt üks kummalise hingusega suvepäev.
Ma olin lastega keset lämmatist, pikutasin mänguväljaku ääres muruplatsil, ja selles globaalsete hirmude segaduses valdas mind järsku hea rahulik tunne.
Sest heake küll, las ta siis olla nii. Las see maailm olla pidevas mulksumises meie ümber. Vaid seda tunnetades ongi ajutised õnnehetked võimalikud.
Me saame valida, kas meile meeldib see maailm, kus me elame. Või meile ei meeldi. Näiteks neile tirtsudele siin koos minuga – neile meeldib. Mis iganes homne päev toob, praegu on hea. Kui õnnelikud nad oskavad olla selles hetkes, kui tänulikud selle eest, et ma viitsisin nad kodust välja tuua.
Ja seda suudan ma õppida, seda annet eneses arendada: kuidas olla hetkede eest tänulik. Kui päike paistab ja sa viskad ennast pikali, vahid taevasse, kihutad teadmatusse koos planeediga ja mõtled: mis iganes tuleb...
Me ei saa enamikku meie ümber toimuvast kontrollida. Aga me võime kontrollida seda, kuidas ise asjadesse suhtuda.
Nii, nagu iseenda kasvatamine, nõnda on ka laste kasvatamine pisikeste valikute jada. Kuidas ma millessegi suhtun, mida tunnen, mõtlen, millega end ümbritsen? Kust ma saan endasse baasilise turvatunde? Kuidas suudan seda lastele edastada selles rabedas, muutuvas maailmas?
Aga võibolla teavad lapsed ise, kust saada seda, mis neile vaja.
Meie Maria unejuturaamatute hunnikus on juba nädalate kaupa olnud üks päikese ja naeratusega kirevavärviline teos, mida ta igal õhtul uuesti soovib. Sulev Oll: „Mis mulle meeldib”. Mõnikord on mõni riim lopergusevõitu, aga üldjoontes on see hoogne ja rütmis tekst, mis voolab ja jääb sisse voolama ka siis, kui kaaned kinni panna. Iga lehekülg algab teatega „Mulle meeldib...”
Mulle meeldib olla, nagu olen, olla tema, keda peeglist näen.” 
„Mulle meeldib hirmsat moodi ühel jalal hüpata.”
 „Mulle meeldib, et lumi on valge.” 
„Mulle meeldib see, kui õhtu tuleb linna.”
„Mulle meeldib, kui sõpradeks saavad jahu, munad ja või.” 
„Mulle meeldib jutustada igasugu lugusid.”
Kui palju põhjuseid õnnelik olla. Laps mu kõrval kuulab neid värsse ja temasse imbub usaldusväärne hea maailm.
Meenub üks hetk filmist „1944”. Üks tüdruk, kes mängib aasal, kui lennukid ründavad. Teised ta ümber jooksevad, karjuvad, pommid kukuvad, tema naeratab, kõnnib keset kaost ja ajab oma nukuga juttu. See on usutav stseen minu jaoks. Šokk ühest küljest, muidugi. Paljud inimesed muutuvad tõsiselt ehmudes apaatseks ja sulguvad enesesse. Teisalt on hea teada, et lapsel on maailm, kuhu sulguda. On see, mida saab neist õhtutest, kui laps on pugenud lapsevanema tiiva alla ja kogeb, et... kõik on hea.
Ühel sellisel hetkel kirjutasin ma ka ise ühe hooga ühe raamatu. Ja olen hiljem saanud lugejatelt kirju, kus nad kirjeldavad, et neil endil tulevad seda lapsele ette lugedes õnnetunde-pisarad. „Ma kingin sulle selle hommiku, sest sa oled nii kallis. Ja ma kingin sulle selle mere, selle järve, ja kõik jõed, ja kõik suured ja väikesed sillad üle jõgede...”


Ja lõpusõnadeks: „Aitäh, et sa minu juurde tulid.”

Esmaspäev, 23. märts 2015

Mõned mõtted

Jäin mõtlema, kui oluline on lasteraamatu sünni juures see, et KIRJANIK JA KUNSTNIK OLEKS SÕBRAD.
Mina tunnen, et olen Kamille sõber.
Ja ma tundsin Kamille ära umbes viis aastat tagasi... Nii,läksin nüüd oma blogisse otsima, see postitus, kus otsisin illustraatorit, on detsembrist 2007,seega juba varsti kaheksa aastat tagasi!
Kamille saatis mulle toona väga armsa varvaste ja pärnaõitega pildi, sellest sai meie "Kust tuli pilv?" raamatu avalehekülg. Ja nii see koostöö algas.
Kamille on romantik ja nostalgik, ta igatseb tagasi lapsepõlvemaailma järele, ma tunnen seda, sest mina ise olen samasugune.
'
Neist kolmest raamatust, mis me nüüdseks oleme koos teinud, on see uus, "MA KINGIN SULLE JÕE", kindlasti kõige intiimsem. Pidin seda eelmisel nädalal ühes lasteaias rühmale ette lugema ja tundsin end seda tehes veidi kohatult...
Ema/isa ja lapse vaheline intiimsus on olemas. See on näiteks see hetk õhtul, kui poete teineteise kaissu ja asute lugema koos raamatut.
Nii, nagu meie esimene, pilveraamat, on Sina-vormis, samamoodi on vormistatud ka see jõeraamat. See on ettelugemise raamat.
Päris alguses oli jõeraamatu tekst paberile kribatud sina-vormis, siis muutsin ta tema-vormi (vaadake, ka selle blogi nimi on "Kingin talle...", sest nii oli alguses raamatu pealkiri. Ja siis otsustasin olla nii intiimne kui oli see alguses tulnud tekst ja öelda ikka "Sina".
'
Pealkirjast. Valikuid oli ju mitu, meenub mulle. "Aitäh!" (aga see ütleks lõpulehekülje teksti liiga tugevalt ära.) Või "Ma kingin..." Või "Ma kingin maailma". Aga siis tundus, et kõige õigem on pealkirjas siiski jõgi kinkida. :)
'
Mõtlen vahel, et kust need tekstid ikkagi tulevad. Tõesti justnagu Jumal saadab neid ja meie oleme vahendajad.
Ja siis tuleb ja küsib keegi, kust see lugu tuli.
Ma tegelikult ei mäleta. Mulle tundub, et pisike osa sellest loost tuli kord külalistemaja paadilaenutusest Saadjärve veerel sõudes ja pisike osa tuli Puerto Ricos mägiojas sulistades...
Igatahes see teksti konkreetselt inspireerinud unenägu tuli seal, seda ma mäletan.Puerto Ricos, jaanuaris 2013.
Kamille ütles, et ta soovib väga seda teksti illustreerida. Ja ma tunnen, et pildid ongi selles raamatus ju olulisemad. Aga samas ütleb Kamille, et ilma selle jututa poleks saanud ta neid pilte luua...
'
Ahjaa, mu tütar Anna (7a) tuletas just meelde ühe loo, mida olin talle rääkinud ja mis tõepoolest ka selle raamatu sünniga haakub.
Nimelt olin ma umbes esmakursuslane, kui üks sümpaatne noormees kinkis mulle Tartus ühe silla. Lihtsalt viipas suurejooneliselt ja ütles, et kingib. See oli ühel öösel pärast ajakirjandusosakonna pidu.
Ma ei tea, kas see  noormees (kes on nüüd lugupeetud inimene) üldse mäletab seda kinki? Mina jätsin selle meelde ja hiljem vahel sellelt sillalt üle minnes ikka hooplesin, et see on minu sild. Ja nii on kõik mu kolm last kasvanud teadmisega, et see on "Emme sild".
Sest see ju kingiti mulle :).
Eelmisel sügisel sõitsime väikese laevukesega ja mõnusa seltskonnaga mööda Emajõed ja ma kinkisin ka teised Tartu sillad ära. Üks sai Martale, teine Annale ja kolmas Mariale. (Mu tütardele.) Nad olid sellest väga elevil.

'
Nüüd mõtisklen mõnuga, et milline saab olema minu ja Kamille järgmine ühisraamat.
Kas hilissügisene jõhvikal käik? Meie konsultant Fred Jüssi soovitas toimumispaigaks Kakerdi raba.
Või üks kevadise kärbse lugu?`
Või talvine lindude toitmise lugu?
Või?...

Veel meenutusi esitlushommikust

Küsisin fotograaf Justinilt, et kuidas tema meelest meie esitlushommik läks. Ta vastas ühe eestikeelse sõnaga: MUHE! 






Pühapäev, 22. märts 2015

Raamatu ristsed Lastekirjanduse Keskuses

Kevadine hommikupäike paistab Lastekirjanduse Keskuse teise korruse saali, mille aknalaual Eppu oodates konutan. Ma pole veel kaante vahele saanud raamatut näinud. Nii et ärevus lõpptulemuse ees on suur.
Lõpuks kostab saginat ja hääli. Epp, Justin ja nende tütred jõudis raamatupakkidega Tartust kohale. Käristan pakendiserva katki, et raamatuteni jõuda.
Mmm... ütleme nii, et kunstnik on nõudlik oma töö paljundamise suhtes. Ma usun, et trükikunstnikud on enamaks võimelised. Aga kui originaalmaali ja trükitud maali kõrvuti mitte vaadata, siis võib asjaga rahule jääda.(Vaata oma silmaga lõpptulemust poes).

Pärast "hooandjatele" allkirjastatud raamatute üleandmist, suundume kitsast keerdtreppi mööda katusealusesse hubasesse mänguruumi. Perehommikule tuli ka Fred Jussi, kes rääkis jõe kuulamisest ja jõe häältest.
Lapsed said trükikoja jääkidest pilte kokku kleepida ja neid täiendada oma äranägemise järgi.
Oli tore hommik.





Kolmapäev, 18. märts 2015

Tänud ja kingitused hooandjatele ja taburet Lastekirjanduse Keskusele


Kallis hooandja!

Sel laupäeval, 21. märtsil kella 11.15 ja 12 vahel jagame tänukinke laiali Tallinnas,

Lastekirjanduse Teabekeskuse teise korruse saalis, aadressil Pikk 73. 

Kes saab kaardi, kes raamatu, kes T-särgi, ja Lastekirjanduse Keskus saab tabureti!

Enam kui kaks aastat seisab minu käes Lastekirjanduse Keskuse omandus - taburet. 
Taburet on väga kena ja funktsionaalne. Mul on tõeliselt kahju, et ta meie perest lahkub.
Nimelt laseb Lastekirjanduse Keskus erinevatel illustraatoritel neid taburette maalida ning eksponeerib siis neid värvilisi istumisaluseid oma näitusesaalis.

Ühes jutis "Ma kingin sulle jõe" raamatuga täitsin ka oma vana võla Keskuse ees ja maalisin tabureti täis. Kandvaks ideeks ikka lapse ja vanema KOOSOLEMINE. Tugevalt ühendatud ja kandvad käed - ühed väikesed ja teised suured.



















Üks laps poseeris, teine pildistas ja mina maalisin














Ja istuda saab ka!

Esmaspäev, 16. märts 2015

Raamatu "Ma kingin sulle jõe" esitlus koos Fred Jüssiga, Eesti Lastekirjanduse Keskuses

Kirjanik Epp Petrone ja kunstnik Kamille Saabre tutvustavad oma uut ühisraamatut "Ma kingin sulle jõe" ja näitavad raamatu illustratsioonideks tehtud maale. Perehommikul on külaliseks ka loodusmees Fred Jüssi, kes räägib lastele jõehäältest.

Eesti Lastekirjanduse Keskus (Pikk tn. 73) 
laupäeval kl. 12.00-14.00

Perehommikule tuleb registreerida aadressil katrin@elk.ee või telefonil 617 7236.
Hilinejad kahjuks sisse ei pääse! Lisateave telefonil 617 7233.
Osavõtutasu 1,80 eurot, perepilet (kuni neli liiget) 5 eurot,
alla kolmeaastane laps tasuta.

http://petroneprint.ee/raamatud/ma-kingin-sulle-joe/
http://www.elk.ee/?page_id=297

Teisipäev, 3. märts 2015

Raamat läheb trükki, ehk ühest saab palju

Astun läbi varahommikuse, veel pimeda Kristiine. Mu suureks üllatuseks on õhus linnulaulu ja kevade lõhna, mis siis, et on veebruar. Kell on 5.45. Tõttan rongile.
Tartu rongijaamas ootab mind Tiina. Sõidame trükikotta.

See toasuurune, rongisarnane agregaat ongi meie raamatu jaoks häälestatud trükimasin. Nupuvajutus. ja masin hakkab trükkima.















Kahjuks aga see, mis masinast välja tuleb, on võrreldes originaaliga väga kahvatu ja hall. Vasakul näed originaalmaali ja paremal on trükimasina variant.


Suundume arvuti taha, et tuvastada, kuhu need värvid jäid.














Trükimasin pannakse seisma. Seekord trükkimiseks ei lähe. Algab diskussioon ja suhtlus trükikoja ja kujundaja vahel.
Tõttan tagasi oranžile rongile, 

Reede, 6. veebruar 2015

Abiks Kujundajale. Layout

Annan kontrolli enda käest ära.
Pildid on skännitud ja jõuavad läbi neti tuubide peatselt Kujundajani. Alloleva "leiaudi" järgi saab Kujundaja aru kuhu ma miskit pilti mõelnud olen.

0-1
tiitel

2-3
Ma kingin sulle selle hommiku, sest sa oled nii kallis.







4-5
Ja ma kingin sulle selle mere, selle järve, ja kõik jõed, ja kõik suured ja väikesed sillad üle jõgede.







6-7
Ja ma kingin sulle puud ja linnud ja inglid.







8-9
Ja ma kingin sulle päikesetõusud, kus linnud ujuvad vee peal ja kudrutavad omavahel hommikusi linnujutte.
Ja ma kingin sulle need vanad pajud, kes kummarduvad jõe kohale oma rohelistes hommikustes unenägudes.







10-11
Ja kingin sulle need linnud, kes sädistavad ühest kohast teise, ikka läbi selle ilusa maailma.







12-13
Ja ma kingin sulle vana kivitrepi, mis viib jõe äärest aasale, ja ma kingin sulle kõik need sinised rukkililled ja valged karikakrad siin aasal.







14-15
Ja ma kingin sulle kiigu vana puu all. Selle kiigu, millega saab lennata taevasse… ja siis tagasi maa peale… ja siis uuesti taevasse, veel kõrgemale ja kõrgemale!







16-17
Ja ma kingin sulle veel palju lilli, millest punuda pärga, ja kõik need rohelised läikivad puulehed, kes meile puu all istumiseks varju heidavad.

Ja ma kingin sulle partide rea, nad lendavad meist mööda ja kruugutavad meile. Ka nemad teavad, et see maailm on kingitus sulle.







18-19
Ja ma kingin sulle need voogavad veed, kes meie alt uniselt läbi libisevad ja meile sosistavad selle maailma saladusi oma vetekeeles.







20-21
Sulle meeldib see kingitus. Sa võid oma käe sinna sisse panna ja vetele pai teha. Ja sa tunneb, kuidas sa oled ise ka vesi. Ka sinu sees voolab vesi, ja sa oled üks osa sellest maailmast, mille ma sulle kingin.







22-23
Ja siis kingin ma sulle vana puupingi, mille peal lesida, et putukaid kuulata.
Ja ma kingin sulle triibulise kassi, kes kaugelt tuleb ja ennast sinu kõrvale nurruma sätib.







24-25
Ja ma kingin sulle need pilved, kes meist üle sõuavad. Sina juba tead, kuidas pilvedega mängida.










26-27
Ja ma kingin sulle taeva, mis meie kohal tumedaks tõmbub, ja ma kingin sulle kõik need tähed, kes aegamisi tumedaks tõmbunud taevas särama hakkavad.







28-29
Ja ma kingin sulle kuu.
Ja selle kuupeegelduse, mis särab meie paadi ees vaiksetel vetel, kui me tagasi koju sõuame.







30-31
Ja ma kingin sulle selle päeva kõige viimase naeratuse, enne kui sa magama jääd.
Ja ma kingin sulle unenäod, kus kõik ilus on võimalik ja kõik kole on kadunud.

Sa tukud vaikselt oma paadis, oma jõe peal, oma tähtede all, oma kuu valgel, kuni paadinina puudutab maad.







32-33
Aitäh, ütlen ma. Aitäh, et sa minu juurde tulid ja ma sain sulle kõik selle kinkida.


Ühe suure loo väike, aga vajalik osa




"Normaalne" eestlane ei seisa teisele liiga lähedal, ei alusta juttu võõraga, ega vii kõrvalkorterisse kolinud naabrile tervituseks küpsiseid. See on "imelik".

Kas pole "imelik" see meie "imelik"?
Kas pole "normaalne" kostitada naabrit, sest ta asub sulle lähedal. Rääkida võõraga, sest homme võib ta olla su sõber. Seista teineteisele lähedal, sest nii saab anda tuge ja olla toetatud.

"Normaalne" on üksteist vajada. Olla ühe suure keti üks vajalik lüli. Sest me ei saa ilma teineteiseta.
Vaata selle raamatu sündi. Selles ketis on palju vajalikke osi. Igaüks asendamatu.
  • Kirjanikule "antakse" idee. Ta võtab idee ja paneb selle sõnadesse. Sünnib lugu.
  • Kirjanik annab loo Kunstnikule. Kunstnik tõlgib sõnad pildikeelde. 
  • Kunstnik viib pildid Paljundajale, kes nad sisse skännib ja trükimasina jaoks parajaks timmib.
  • Paljundaja saadab pildid Kujundajale. Kujundaja võtab Kirjaniku sõnad ja Kunstniku pildi ning kleebib need kokku. 
  • Kujundaja saadab oma töö Trükkalile. Trükkal prindib sõnad ja pildid paberile ja köidab nad kokku raamatuks.
  • Trükkal annab raamatu Kirjastajale. Kirjastaja maksab Trükkalile selle eest raha. Kirjastaja maksab ka kõigile teistele selles jadas olnud tegelastele raha ja viib raamatu Poodnikule.
  • Poodnik paneb raamatu letile ja jääb ootama Sind, et Sa saaksid selle loo oma lapsele ette lugeda.
Kas pole "normaalne" kuuluda ketti, olla vajalik ja vajada.
Mõnikord on tarvis tõusta asjadest natukene kõrgemale (Aitäh Taevapiltnikule, kes mind kõrgemale aitas). Ja kui sealt kõrgelt silm enam detaile ei seleta, siis võtab võimust tunne, et oled ühe suure väike osa. Et sul on vaja teisi ja teistel on vaja sind ning see on kõige "normaalsem" asi maailmas. Selles pole midagi "imelikku".
Ja ma kingin sulle selle päeva kõige viimase naeratuse, enne kui sa magama jääd.
Ja ma kingin sulle unenäod, kus kõik ilus on võimalik ja kõik kole on kadunud.
Sa tukud vaikselt oma paadis, oma jõe peal, oma tähtede all, oma kuu valgel, kuni paadinina puudutab maad.

Kamille Saabre illustratsioon
Ja ma kingin sulle selle mere, selle järve, ja kõik jõed, ja kõik suured ja väikesed sillad üle jõgede.


Esmaspäev, 2. veebruar 2015

"Sa tunned, kuidas sa oled ise ka vesi" ehk heade kavatsustega autojuht

Epp ütleb:

"...Ja sa tunned, kuidas sa oled ise ka vesi..."

Trotuaaril kõnnib hoolikalt vanem naine. Saagu ta nimeks siin loos Memm. 
Ta hoiab end autodest eemale, peaaegu nühkides ühe mantliküljega kõnnitee äärset eramaja-aeda.
"Oh, ära muretse, Memm", mõtlen. "Ma olen viisakas autojuht". Võtan hoogu vähemaks.

Mulle endale meeldivad ka viisakad autojuhid. Eriti kui ma jalakäija olen. Ma viipan neile kamraadlikult, kui nad kenasti mu üle tee lasevad. Ma naeratan neile, kui nad lombisel teel viisakalt aukaare teevad, et mind porimustri täppidest säästa. 
Täna olen mina autojuht ja muidugi üks nendest viisakatest.

Katsun Memmele anda kindlust, et ta ei pea mind kartma, ning juhin auto võimalikult keset teed, eemale trotuaarist. Nii tore, et selliste väikeste liigutustega saab teha head! 
Samal hetkel hüppab lörtsi sisse uppunud teelt, otse minu auto rataste alt, enneolematu plöga hunnik Memme suunas. Näen mudasse mattuvast küljeaknast, kuidas naine tantsiskledes vee eest pageb. Uskumatu, et vesisel ja raskel lumel on võime nii kõrgele ja kaugele lennata! Keeran pilgu peeglisse. Naine vaatab mulle kurjalt järgi ja sajatab. Peaks vist auto seisma jätma ja vabandama. Vaatan veel kord nördimusest kätega vehkivat naist ja mu kodanikujulgus kaob. "Kui ma auto kinni pean, siis ei taha ta minu versioonist ilmselt midagi kuulda ja saan ainult sõimata," mõtlen ma ja sõidan kõheldes edasi. Tunne on paha. Mul on paha ja Memmel veel pahem. 

Sellepärast võtan ma netiturvalisuses kokku oma julguse ja vabandan iga "viisaka autojuhi" nimel kõigi jalakäijate ees, kes on saanud tunda, "kuidas sa oled ise ka vesi".
Vabandust, kallis jalakäija, kui sa minu tõttu mudaga määritud oled. Vabandan, et su päeva vussi keerasin. Mul on tõesti väga kahju. Tuhat, tuhat vabandust. Mu kavatsused olid head.



Sulle meeldib see kingitus. Sa võid oma käe sinna sisse panna ja vetele pai teha. Ja sa tunned, kuidas sa oled ise ka vesi. Ka sinu sees voolab vesi, ja sa oled üks osa sellest maailmast, mille ma sulle kingin.