pühapäev, 17. juuli 2016

ÕNNE ÕPPIMINE

/See on kolumn minu Lugemispäeviku rubriiki ajakirjas Pere ja Kodu, loo lõpus räägin ka meie jõeraamatust./
ÕNNE ÕPPIMINE
Epp Petrone
Olin tirtsudega oma 4aastase Mariaga ja tema 6aastase sõbranna Lauraga – terve päev mööda maad ja linna hulkumas... See oli üks kummaline päev keset juulikuud. Hommikul tulid teated Nizzast, kus autojuht kihutas meelega rannapromenaadile ja tappis umbes 80 inimest (kohutav on öelda „umbes”, aga nende ridade kirjutamise ajal on vigastatute ellujäämise osas segadus), eelmisel õhtul olin ma vaadanud filmi „1944” ja tundsin, justkui miski pahaendeline hingas õhus. See kõik on ju päriselt olnud, mõtlesin ma filmist, ja juhtub uuesti ka, just praegu kusagil siin planeedil...
Sel hetkel ei teadnud ma veel, et samal õhtul algab Türgis riigipööre ja hukkuvad veel paljud. (Umbes 250, nii hakatakse hiljem seda ööd mäletama ajalooõpikutes...).
Oli lihtsalt üks kummalise hingusega suvepäev.
Ma olin lastega keset lämmatist, pikutasin mänguväljaku ääres muruplatsil, ja selles globaalsete hirmude segaduses valdas mind järsku hea rahulik tunne.
Sest heake küll, las ta siis olla nii. Las see maailm olla pidevas mulksumises meie ümber. Vaid seda tunnetades ongi ajutised õnnehetked võimalikud.
Me saame valida, kas meile meeldib see maailm, kus me elame. Või meile ei meeldi. Näiteks neile tirtsudele siin koos minuga – neile meeldib. Mis iganes homne päev toob, praegu on hea. Kui õnnelikud nad oskavad olla selles hetkes, kui tänulikud selle eest, et ma viitsisin nad kodust välja tuua.
Ja seda suudan ma õppida, seda annet eneses arendada: kuidas olla hetkede eest tänulik. Kui päike paistab ja sa viskad ennast pikali, vahid taevasse, kihutad teadmatusse koos planeediga ja mõtled: mis iganes tuleb...
Me ei saa enamikku meie ümber toimuvast kontrollida. Aga me võime kontrollida seda, kuidas ise asjadesse suhtuda.
Nii, nagu iseenda kasvatamine, nõnda on ka laste kasvatamine pisikeste valikute jada. Kuidas ma millessegi suhtun, mida tunnen, mõtlen, millega end ümbritsen? Kust ma saan endasse baasilise turvatunde? Kuidas suudan seda lastele edastada selles rabedas, muutuvas maailmas?
Aga võibolla teavad lapsed ise, kust saada seda, mis neile vaja.
Meie Maria unejuturaamatute hunnikus on juba nädalate kaupa olnud üks päikese ja naeratusega kirevavärviline teos, mida ta igal õhtul uuesti soovib. Sulev Oll: „Mis mulle meeldib”. Mõnikord on mõni riim lopergusevõitu, aga üldjoontes on see hoogne ja rütmis tekst, mis voolab ja jääb sisse voolama ka siis, kui kaaned kinni panna. Iga lehekülg algab teatega „Mulle meeldib...”
Mulle meeldib olla, nagu olen, olla tema, keda peeglist näen.” 
„Mulle meeldib hirmsat moodi ühel jalal hüpata.”
 „Mulle meeldib, et lumi on valge.” 
„Mulle meeldib see, kui õhtu tuleb linna.”
„Mulle meeldib, kui sõpradeks saavad jahu, munad ja või.” 
„Mulle meeldib jutustada igasugu lugusid.”
Kui palju põhjuseid õnnelik olla. Laps mu kõrval kuulab neid värsse ja temasse imbub usaldusväärne hea maailm.
Meenub üks hetk filmist „1944”. Üks tüdruk, kes mängib aasal, kui lennukid ründavad. Teised ta ümber jooksevad, karjuvad, pommid kukuvad, tema naeratab, kõnnib keset kaost ja ajab oma nukuga juttu. See on usutav stseen minu jaoks. Šokk ühest küljest, muidugi. Paljud inimesed muutuvad tõsiselt ehmudes apaatseks ja sulguvad enesesse. Teisalt on hea teada, et lapsel on maailm, kuhu sulguda. On see, mida saab neist õhtutest, kui laps on pugenud lapsevanema tiiva alla ja kogeb, et... kõik on hea.
Ühel sellisel hetkel kirjutasin ma ka ise ühe hooga ühe raamatu. Ja olen hiljem saanud lugejatelt kirju, kus nad kirjeldavad, et neil endil tulevad seda lapsele ette lugedes õnnetunde-pisarad. „Ma kingin sulle selle hommiku, sest sa oled nii kallis. Ja ma kingin sulle selle mere, selle järve, ja kõik jõed, ja kõik suured ja väikesed sillad üle jõgede...”


Ja lõpusõnadeks: „Aitäh, et sa minu juurde tulid.”