Esmaspäev, 8. detsember 2014

Külalisblogija Epp: Mina kui kirjastaja...

Epp Petrone: Mult on juba päritud, et miks ma ise ei kirjasta, miks ma panen selle raamatu Hooandjasse. Oeh, niisugusele küsimusele vastaksin kõigepealt, et ma kirjastangi ikka ise, aga vaja oleks selleks hoogu :)
Vaadake, ma olengi korraga-kaks-ühes. Ma olen lastekirjanik. Ma nägin seda lugu unes ja kritseldasin üles hommikuhämaruses. Loo mõte oli nii lihtne, et kui ma oleks pikemalt passima jäänud, oleksin ilmselt kahtlema hakanud. Aga sel hetkel oli sees unejulgus.
Olin unes sõudnud koos lapsega ühel maagilisel jõel.
Ja nii ma ta kirja paningi.
Mul on märkmike kaupa lasteraamatute ideid, paljud neist üles kirjutatud hommikul unede piirilt saabudes.
Aga ma olen ka kirjastaja. Ja minu osanik kirjastuses oskab raha lugeda ning toob mind unenägudest maa peale...
Reaalsus on paraku selline, et Kamille maalid (nagu ka enamik muid käsitsi tehtud illustratsioone) on aja- ning materjalimahukad ja seetõttu kallid. Aga Eesti originaallasteraamatute ostjaid on vaid ahtake ring. Majandusmaailma sõna kasutades: selline hingeraamat kipub olema kahjumiprojekt. Sellised lükatakse tavaliselt edasi, või lausa tagasi. 
Ma tean, sest olen ise oma kirjastuses see „lastekirjanik, kes loodab avaldatud saada” ja tean, mida tähendab edasi või tagasi lükkamine.
Oleme proovinud sellele jõeloole saada abi ka kultuurikapitalilt, aga ei õnnestunud seekord. (Aitäh kulkale, on mind varem kahe lasteraamatuga toetanud!)

Nii sündiski meie peas mõte minna Hooandja keskkonda hoogu küsima. Hoogu, hoogu! (Ei saa kiusatusele vastu ja pean selle hoogu-kiigu pildi siia panema :))

...Et see jõelugu ei jääks mitte nende tekstide hulka, mis vaid minu sahtlis ja mälestustes edasi elab... Et Kamille ärataks selle loo ellu oma imeliste piltide keeles! 
Kujutan ette, kui ilus saab olema see raamat tervikuna ja kuidas ema ja laps saavad teineteise kaisus olles seda lugeda.

Tekst, ümber tehtud

Epp: Alguses olnud "Ma kingin talle..." sai muudetud "Ma kingin sulle..." ja natuke veel kõpitsetud. Arvan, et tekst on nüüd valmis.

"Ma kingin sulle jõe"
Käsikiri: Epp Petrone, Pildid: Kamille Saabre

1

0-1
tiitel

2-3
Ma kingin sulle selle hommiku, sest sa oled nii kallis.

4-5
Ja ma kingin sulle selle mere, selle järve, ja kõik jõed, ja kõik suured ja väikesed sillad üle jõgede.

6-7
Ja ma kingin sulle puud ja linnud ja inglid.

8-9
Ja ma kingin sulle päikesetõusud, kus linnud ujuvad vee peal ja kudrutavad omavahel hommikusi linnujutte.

10-11
Ja ma kingin sulle need vanad pajud, kes kummarduvad jõe kohale oma rohelistes hommikustes unenägudes.

12-13
Ja kingin sulle need linnud, kes sädistavad ühest kohast teise, ikka läbi selle ilusa maailma.

14-15
Ja ma kingin sulle vana kivitrepi, mis viib jõe äärest aasale, ja ma kingin sulle kõik need sinised rukkililled ja valged karikakrad siin aasal.

16-17

Ja ma kingin sulle kiigu vana puu all. Selle kiigu, millega saab lennata taevasse… ja siis tagasi maa peale… ja siis uuesti taevasse, veel kõrgemale ja kõrgemale!

18-19
Ja ma kingin sulle veel palju lilli, millest punuda pärga, ja kõik need rohelised läikivad puulehed, kes meile puu all istumiseks varju heidavad.

20-21
Ja ma kingin sulle partide rea, nad lendavad meist mööda ja kruugutavad meile. Ka nemad teavad, et see maailm on kingitus sulle.

22-23
Ja ma kingin sulle need voogavad veed, kes meie alt uniselt läbi libisevad ja meile sosistavad selle maailma saladusi oma vetekeeles.
Sulle meeldib see kingitus. Sa võid oma käe sinna sisse panna ja vetele pai teha. Ja sa tunneb, kuidas sa oled ise ka vesi. Ka sinu sees voolab vesi, ja sa oled üks osa sellest maailmast, mille ma sulle kingin.

24-25
Ja siis kingin ma sulle vana puupingi, mille peal lesida, et putukaid kuulata.
Ja ma kingin sulle triibulise kassi, kes kaugelt tuleb ja ennast sinu kõrvale nurruma sätib.

26-27
Ja ma kingin sulle need pilved, kes meist üle sõuavad. Sina juba tead, kuidas pilvedega mängida.

28-29
Ja ma kingin sulle taeva, mis meie kohal tumedaks tõmbub, ja ma kingin sulle kõik need tähed, kes aegamisi tumedaks tõmbunud taevas särama hakkavad.
Ja ma kingin sulle kuu.
Ja selle kuupeegelduse, mis särab meie paadi ees vaiksetel vetel, kui me tagasi koju sõuame.


30-31
Ja ma kingin sulle selle päeva kõige viimase naeratuse, enne kui sa magama jääd.
Ja ma kingin sulle unenäod, kus kõik ilus on võimalik ja kõik kole on kadunud.

32-33
Sa tukud vaikselt oma paadis, oma jõe peal, oma tähtede all, oma kuu valgel, kuni paadinina puudutab maad.

Aitäh, ütlen ma. Aitäh, et sa minu juurde tulid ja ma sain sulle kõik selle kinkida.