esmaspäev, 23. märts 2015

Mõned mõtted

Jäin mõtlema, kui oluline on lasteraamatu sünni juures see, et KIRJANIK JA KUNSTNIK OLEKS SÕBRAD.
Mina tunnen, et olen Kamille sõber.
Ja ma tundsin Kamille ära umbes viis aastat tagasi... Nii,läksin nüüd oma blogisse otsima, see postitus, kus otsisin illustraatorit, on detsembrist 2007,seega juba varsti kaheksa aastat tagasi!
Kamille saatis mulle toona väga armsa varvaste ja pärnaõitega pildi, sellest sai meie "Kust tuli pilv?" raamatu avalehekülg. Ja nii see koostöö algas.
Kamille on romantik ja nostalgik, ta igatseb tagasi lapsepõlvemaailma järele, ma tunnen seda, sest mina ise olen samasugune.
'
Neist kolmest raamatust, mis me nüüdseks oleme koos teinud, on see uus, "MA KINGIN SULLE JÕE", kindlasti kõige intiimsem. Pidin seda eelmisel nädalal ühes lasteaias rühmale ette lugema ja tundsin end seda tehes veidi kohatult...
Ema/isa ja lapse vaheline intiimsus on olemas. See on näiteks see hetk õhtul, kui poete teineteise kaissu ja asute lugema koos raamatut.
Nii, nagu meie esimene, pilveraamat, on Sina-vormis, samamoodi on vormistatud ka see jõeraamat. See on ettelugemise raamat.
Päris alguses oli jõeraamatu tekst paberile kribatud sina-vormis, siis muutsin ta tema-vormi (vaadake, ka selle blogi nimi on "Kingin talle...", sest nii oli alguses raamatu pealkiri. Ja siis otsustasin olla nii intiimne kui oli see alguses tulnud tekst ja öelda ikka "Sina".
'
Pealkirjast. Valikuid oli ju mitu, meenub mulle. "Aitäh!" (aga see ütleks lõpulehekülje teksti liiga tugevalt ära.) Või "Ma kingin..." Või "Ma kingin maailma". Aga siis tundus, et kõige õigem on pealkirjas siiski jõgi kinkida. :)
'
Mõtlen vahel, et kust need tekstid ikkagi tulevad. Tõesti justnagu Jumal saadab neid ja meie oleme vahendajad.
Ja siis tuleb ja küsib keegi, kust see lugu tuli.
Ma tegelikult ei mäleta. Mulle tundub, et pisike osa sellest loost tuli kord külalistemaja paadilaenutusest Saadjärve veerel sõudes ja pisike osa tuli Puerto Ricos mägiojas sulistades...
Igatahes see teksti konkreetselt inspireerinud unenägu tuli seal, seda ma mäletan.Puerto Ricos, jaanuaris 2013.
Kamille ütles, et ta soovib väga seda teksti illustreerida. Ja ma tunnen, et pildid ongi selles raamatus ju olulisemad. Aga samas ütleb Kamille, et ilma selle jututa poleks saanud ta neid pilte luua...
'
Ahjaa, mu tütar Anna (7a) tuletas just meelde ühe loo, mida olin talle rääkinud ja mis tõepoolest ka selle raamatu sünniga haakub.
Nimelt olin ma umbes esmakursuslane, kui üks sümpaatne noormees kinkis mulle Tartus ühe silla. Lihtsalt viipas suurejooneliselt ja ütles, et kingib. See oli ühel öösel pärast ajakirjandusosakonna pidu.
Ma ei tea, kas see  noormees (kes on nüüd lugupeetud inimene) üldse mäletab seda kinki? Mina jätsin selle meelde ja hiljem vahel sellelt sillalt üle minnes ikka hooplesin, et see on minu sild. Ja nii on kõik mu kolm last kasvanud teadmisega, et see on "Emme sild".
Sest see ju kingiti mulle :).
Eelmisel sügisel sõitsime väikese laevukesega ja mõnusa seltskonnaga mööda Emajõed ja ma kinkisin ka teised Tartu sillad ära. Üks sai Martale, teine Annale ja kolmas Mariale. (Mu tütardele.) Nad olid sellest väga elevil.

'
Nüüd mõtisklen mõnuga, et milline saab olema minu ja Kamille järgmine ühisraamat.
Kas hilissügisene jõhvikal käik? Meie konsultant Fred Jüssi soovitas toimumispaigaks Kakerdi raba.
Või üks kevadise kärbse lugu?`
Või talvine lindude toitmise lugu?
Või?...

3 kommentaari:

Mis Sina sellest arvad?