teisipäev, 20. mai 2014

Milleks selline raamat



Käsikiri: Epp Petrone 

Illustratsioonid: Kamille Saabre (Zingg) 

Ruudukujuline 195x195 mm raamat, mille maht on 32 lk. Teos koosneb 16 täisleheküljelisest illustratsioonist, esi- ja tagakaane siselehest ning kaantest. Raamat on läbivalt värviline. Mõeldud eelkooliealistele lastele lugemiseks-vaatamiseks koos vanemaga või algklassiealisele lapsele esimeseks iseseisvaks lugemiseks. 

Epp Petrone kirjutatud minimalistlik ja poeetiline tekst kannab endas tänu, lähedust ja peresiseseid emotsionaalseid väärtusi. Lühikese teksti avavad detailselt läbi maalitud ning emotsionaalselt rikkalikud illustratsioon-maalid, võttes sedasi endale raamatus kandva rolli. 

Raamatut läbib vanema ja lapse vahelise sideme emotsioon, mis rullub lahti suvisesel paadiretkel mööda jõge. Kuigi tekst ei anna ettekujutust situatsioonidest, tegevusest ega ka toimumiskohast, jääb illustraatorile ülesanne visualiseerida tekstis olematu ning muuta emotsioone kirjeldav tekst mõistetavaks ja tegevust väljendavaks pildiks. 

Peategelased laps ja vanem on maalitud nii, et nende sugu pole arusaadav. Nii saab samastuda raamatu tegelastega nii ema, isa, poeg kui tütar. 

Illustratsioonid kannavad vaatajat ühelt lehelt teisele nii, et lugejal saab selgeks, et kogu tegevus toimub paadiga jõel sõites. Kuigi illustratsioonid annavad edasi tegevust, on nende kandvaks jõuks värv ja emotsioon. Pildid on jõulised, maalilised ja värvirikkad, haarates lugeja enda sisse. Nii nagu voolab jõgi, nii liiguvad ka illustratsioonid ühelt lehelt teisele, saades alguse ühel lehepaaril ja minnes sujuvalt, katkemata, üle järgmisele.

 Voogamine aga ei läbi tervet raamatut. See on katkestatud siin-seal “üksikute” lehekülgedega ning samuti on sisse toodud detailirikas ääreriba, mis tekstiga haakudes annab lapsele võimaluse süveneda detailirohkete putukate, lindude ning muuga, mis tekstiga seondub.

Raamat eristub lasteraamatulettidel olevast just oma emotsioone kandva poeetilise teksti ja realistlike, kuid samas ekspressiivsete illustratsioon-maalidega, mis koos tekstiga kannavad igavikulisi väärtusi, tänu, austust ja armastust.

Raamat kõnetab mõlemat, nii last kui vanemat, tuues vanemani ammu läbielatud emotsioonid lapsepõlvest ning lapseni tähtsa koos vanemaga tegemise-olemise rõõmu. 


Pildid koos tekstiga


 Need on kaks järjestikust lehte, kus üks justkui teise sujuvalt üle voogab:

 Kiikumise pilt tekstiga on aga veel ilma ääreribata:

Tumedatele piltidele tuleb tekst valgele ribale kas üles või alla:


neljapäev, 15. mai 2014

Hommikune jõgi

Selle asemel, et hetkel uuesti pingipilti joonistada, hakkasin hoopis tegelema järgmise voolava pildiseeriaga.








Ma kingin talle päikesetõusud, kus linnud ujuvad veel ja kudrutavad omavahel hommikusi jutte.

Ja ma kingin talle vanad pajud, kes kummarduvad jõe kohale oma rohelistes hommikustes unenägudes.

Ma kingin need linnud, kes sädistades lendavad ühest kohast teise, ikka läbi selle ilusa maailma.

kolmapäev, 14. mai 2014

kõik ilus on võimalik ja kõik kole on kadunud

Ja ma kingin talle selle päeva kõige viimase naeratuse, enne kui ta magama jääb.
Ja ma kingin talle unenäod, kus kõik ilus on võimalik ja kõik kole on kadunud.


Tekst




AITÄH!
(muid pealkirjavariante: "Ma kingin", "Ma kingin talle maailma", "Ma kingin talle jõe")



0-1
tiitel

2-3
Ma kingin talle maailma, et talle öelda, kuidas ma teda armastan.

4-5
Ma kingin talle selle mere, need järved ja jõed ja kõik suured ja väikesed sillad üle jõgede.

6-7
Ma kingin talle puud ja linnud ja inglid.

8-9
Ma kingin talle päikesetõusud, kus linnud ujuvad veel ja kudrutavad omavahel hommikusi jutte.
Ja ma kingin talle vanad pajud, kes kummarduvad jõe kohale oma rohelistes hommikustes unenägudes.








10-11
Ma kingin need linnud, kes sädistades lendavad ühest kohast teise, ikka läbi selle ilusa maailma.








12-13
Ma kingin talle vana kivitrepi, mis viib jõe äärest aasale, ja kõik need sinised rukkililled ja valged karikakrad siin aasal,

14-15
ja kingin talle kiigu vana puu all. Selle kiigu, millega saab lennata taevasse… ja siis tagasi maa peale… ja siis uuesti otse taevasse, veel kõrgemale ja kõrgemale!


16-17
Ja kingin talle veel palju lilli, millest punuda pärga, ja kõik need rohelised läikivad puulehed, kes meile puu all istumiseks varju annavad.

18-19
Ja ma kingin talle partide rea, nad lendavad meist mööda ja kruugutavad meile. Ka nemad teavad, et maailm on kingitus.

20-21
Ma kingin talle need voogavad veed, kes meie alt uniselt läbi libisevad ja meile sosistavad selle maailma saladusi oma vetekeeles.
Talle meeldib see kingitus. Ta võib oma käe sinna sisse panna ja vetele pai teha. Ta tunneb, kuidas ta on ka ise vesi. Ja ta ongi. Ka tema sees voolab vesi, ja ta on üks osa sellest maailmast, mille ma temale kingin.

22-23
Ja siis kingin ma talle vana puupingi, mille peal lesida, et putukaid kuulata.
Ja ma kingin talle triibulise kassi, kes kaugelt tuleb ja ennast tema kõrvale nurruma sätib.








24-25

Ma kingin talle need pilved, kes meist üle sõuavad. Tema teab, kuidas pilvedega mängida.

26-27
Ja ma kingin talle taeva, mis meie kohal tumedaks tõmbub, ja ma kingin talle kõik need tähed, kes aegamisi tumedaks tõmbunud taevas särama hakkavad.









28-29
Ja ma kingin talle kuu.
Ja selle kuupeegelduse, mis särab meie paadi ees vaiksetel vetel, kui me tagasi koju sõuame.








30-31
Ja ma kingin talle selle päeva kõige viimase naeratuse, enne kui ta magama jääb.
Ja ma kingin talle unenäod, kus kõik ilus on võimalik ja kõik kole on kadunud.










32-33
Ta tukub vaikselt oma paadis, oma jõe peal, oma tähtede all, oma kuu valgel, kuni paadinina maad puudutab.

Aitäh, ütlen ma. Aitäh, et sa minu juurde tulid ja ma sain sulle need kingitused teha.

Taevas hämardub ja kuu tuleb välja

Nikerdasin neid pilte natuke veel, lõpptulemus sai selline.
Tegin tähtede peegeldust veele ja katsusin sinise üleminekut veel selgemaks teha.

Ja ma kingin talle taeva, mis meie kohal tumedaks on tõmbumas, ja ma kingin talle kõik need tähed, kes aegamisi tumedaks tõmbunud taevas särama hakkavad.

Kuu pildile lisasin jõe kaldad, et ta järvena ei tunduks.

Ja ma kingin talle kuu. Ja selle kuu peegelduse, mis särab meie paadi ees vaiksetel vetel, kui me tagasi koju sõuame.

neljapäev, 8. mai 2014

Vana pink




Ja siis kingin ma talle vana puupingi, mille peal lesida, et putukaid kuulata.

Ja ma kingin talle triibulise kassi, kes kaugelt tuleb ja ennast tema kõrvale nurruma sätib.

Venitasin pinki nauke pikemaks, et laps väiksemaks ja nooremaks muutuks.


See oli esimene variant, kus pink liiga väike

Kiigega taevasse

ja kingin talle kiigu vana puu all. 
Selle kiigu, millega saab lennata otse taevasse… ja siis tagasi maa peale… ja siis uuesti otse taevasse.
Mis sa arvad Epp, mis siia äärele võiks teha?

esmaspäev, 5. mai 2014

Esimesed illustratsioonid

Leheküljed 26-29
Värvid on tegelikkuses piltidel natuke soojemad.
Nagu sa näed tekkis mul pildile augustikuu kollane kuu. Kas see on ok tegevus augustisse panna?
Laps mu piltidel on ca 6, 7 aastane.
Tekst läheb alla äärde.

Ja ma kingin talle taeva, mis meie kohal tumedaks on tõmbumas, ja ma kingin talle kõik need tähed, kes aegamisi tumedaks tõmbunud taevas särama hakkavad.

Ja ma kingin talle kuu.

Ja selle kuu peegelduse, mis särab meie paadi ees vaiksetel vetel, kui me tagasi koju sõuame.


Pildid voolavad

Kui olin maketi enda ette laotanud, siis tuli silme ette kohe see voolamise idee, millest me ka enne rääkisime. Üks pilt läheb järgmiseks üle. Tahakski seda voolamist läbi raamatu kanda. Seal kus nad kaldal oniga pilt eraldi seisev üksus, aga kus ollakse jõel saaksin pisikeste detailidega seda voolamise mõtet läbivaks teha.
Seal aga kus asjad voolavad ei peaks olema külgedel ribasid.

  • Kleepisin 3 pilti klepsuga kokku

  • Tegin alusvärvi



  •  Maalisin ülemineku


  •  Alustasin illustreerimist


Makett

Lõikasin ja kleepisin teksti lehtedele laiali. Laotasin kõik lehed enda silme ette, et asjast paremat ülevaadet saada.