Tekst

AITÄH! (muid pealkirjavariante: "Ma kingin", "Ma kingin talle maailma", "Ma kingin talle jõe") 0-1 tiitel 2-3 Ma kingin talle maailma, et talle öelda, kuidas ma teda armastan. 4-5 Ma kingin talle selle mere, need järved ja jõed ja kõik suured ja väikesed sillad üle jõgede. 6-7 Ma kingin talle puud ja linnud ja inglid. 8-9 Ma kingin talle päikesetõusud, kus linnud ujuvad veel ja kudrutavad omavahel hommikusi jutte. Ja ma kingin talle vanad pajud, kes kummarduvad jõe kohale oma rohelistes hommikustes unenägudes. 10-11 Ma kingin need linnud, kes sädistades lendavad ühest kohast teise, ikka läbi selle ilusa maailma. 12-13 Ma kingin talle vana kivitrepi, mis viib jõe äärest aasale, ja kõik need sinised rukkililled ja valged karikakrad siin aasal, 14-15 ja kingin talle kiigu vana puu all. Selle kiigu, millega saab lennata taevasse… ja siis tagasi maa peale… ja siis uuesti otse taevasse, veel kõrgemale ja kõrgemale! 16-17 Ja kingin talle veel palju lilli, millest punuda pärga, ja kõik need rohelised läikivad puulehed, kes meile puu all istumiseks varju annavad. 18-19 Ja ma kingin talle partide rea, nad lendavad meist mööda ja kruugutavad meile. Ka nemad teavad, et maailm on kingitus. 20-21 Ma kingin talle need voogavad veed, kes meie alt uniselt läbi libisevad ja meile sosistavad selle maailma saladusi oma vetekeeles. Talle meeldib see kingitus. Ta võib oma käe sinna sisse panna ja vetele pai teha. Ta tunneb, kuidas ta on ka ise vesi. Ja ta ongi. Ka tema sees voolab vesi, ja ta on üks osa sellest maailmast, mille ma temale kingin. 22-23 Ja siis kingin ma talle vana puupingi, mille peal lesida, et putukaid kuulata. Ja ma kingin talle triibulise kassi, kes kaugelt tuleb ja ennast tema kõrvale nurruma sätib. 24-25 Ma kingin talle need pilved, kes meist üle sõuavad. Tema teab, kuidas pilvedega mängida. 26-27 Ja ma kingin talle taeva, mis meie kohal tumedaks tõmbub, ja ma kingin talle kõik need tähed, kes aegamisi tumedaks tõmbunud taevas särama hakkavad. 28-29 Ja ma kingin talle kuu. Ja selle kuupeegelduse, mis särab meie paadi ees vaiksetel vetel, kui me tagasi koju sõuame. 30-31 Ja ma kingin talle selle päeva kõige viimase naeratuse, enne kui ta magama jääb. Ja ma kingin talle unenäod, kus kõik ilus on võimalik ja kõik kole on kadunud. 32-33 Ta tukub vaikselt oma paadis, oma jõe peal, oma tähtede all, oma kuu valgel, kuni paadinina maad puudutab. Aitäh, ütlen ma. Aitäh, et sa minu juurde tulid ja ma sain sulle need kingitused teha.