Jätk postitusele "Ära lase vestita last veele, isegi raamatus mitte?"

Aitäh teile kõigile, kes meie lasteraaamatuga kaasa mõtlesite ja arutlesite.
Facebookis kiskus diskussioon lõpuks päris teravaks ja kohati löödi ka allapoole vööd või pigem allapoole päästevesti.

Kõigi nende mõtete valguses otsustasime Epuga, et meie raamatus on tegelased vestidega vee peal. Mitte sellepärast, et euronõue käsib või et meil oleks hirm päästeameti tsensuuri ees, vaid et vest lihtsalt kuulub paadisõidu juurde. Nagu turvavöö kuulub tänapäeval autosõidu juurde.
Ma ei arva, et vest teeks me raamatust päästeameti õpiku või vähendaks raamatu romantilist iseloomu. Pealegi, ise paadisõitjana, leian ma, et vest pole veel mu oleku romantikat kuidagi vähendanud.

Niisiis sünnibki uus raamatu lehkülg lapsest, kes üle paadiserva vett uurib.

Ja ma kingin sulle need voogavad veed, kes meie alt uniselt läbi libisevad ja
meile sosistavad selle maailma saladusi oma vetekeeles.

Ja ma kingin sulle taeva, mis meie kohal tumedaks tõmbub, 

ja ma kingin sulle kõik need tähed, kes aegamisi tumedaks tõmbunud taevas särama hakkavad.

Ja ma kingin sulle kuu.

Ja selle kuupeegelduse, mis särab meie paadi ees vaiksetel vetel, kui me tagasi koju sõuame.

Ja ka varem maalitud pildil saavad jõelised diskreetse vesti selga.
Maalid lõuendil leiad www.kamille.ee