Crash test dummy ehk "Küll on kena kelguga trepist alla sõita"

Talv võtab mu haige lapse tuppa vangi. Kui ülejäänud kelgumäele minekuks end sisse pakivad, seisab haige laps esikus ja saadab pereliikmed pisaratega teele.
"Varsti saad ka" - see teda ei lohuta. Sest "varsti" on tundmatus tulevikus - sama kauges kui suvi, suureks kasvamine või paradiis. Vaja on just praegu midagi, et teiste talverõõm meelest pühkida.

Vaatan nõutult oma lohutamatult nutvat last. Võiks ju vaadata filmi, aga helendava kasti taha ei raatsi last saata, raamatu lugemine sellisel hetkel ei lohuta, jäätise söömine ei tule kõne alla ja trips-traps-trulli on juba korduvalt mängitud.

Ja siis kingin ma sulle vana puupingi, mille peal lesida, et putukaid kuulata.

Ja ma kingin sulle triibulise kassi, kes kaugelt tuleb ja ennast sinu kõrvale nurruma sätib.

Suvel on lihtne. Teleka asemel saab vanal pingil lesides vahtida sipelgaid, raamatu asemel saab lugeda põnevasse tundmatusse kutsuvaid taevatähti, jäätise söömist saab asendada uue jäätise portsuga ja trips-traps-trulli asemel saab mängida uka-uka mina priid. Ja seda isegi haigena. Sest suvi ei pane kedagi tuppa vangi.

Millega aga asendada talvist kelgurõõmu, nelja seina vahel vangis? 

Aga võib-olla ei peagi kelgutamist millegagi asendama? Vaatan esiku treppi. See polegi nii väga erinev kelgumäest. Saaniks sobib ju külaliste madrats. Lapse nutt asendub kavala ootusega. "Crash test dummy" rolli võtan endale. Enne uurin lapselt, kas ta kiiraabi numbrit teab. 

Kelgumägi on hüpekatega, annab kena liu ja suurepärase tuju. "Küll on kena matiga trepist alla lasta!"