reede, 6. veebruar 2015

Abiks Kujundajale. Layout

Annan kontrolli enda käest ära.
Pildid on skännitud ja jõuavad läbi neti tuubide peatselt Kujundajani. Alloleva "leiaudi" järgi saab Kujundaja aru kuhu ma miskit pilti mõelnud olen.

0-1
tiitel

2-3
Ma kingin sulle selle hommiku, sest sa oled nii kallis.







4-5
Ja ma kingin sulle selle mere, selle järve, ja kõik jõed, ja kõik suured ja väikesed sillad üle jõgede.







6-7
Ja ma kingin sulle puud ja linnud ja inglid.







8-9
Ja ma kingin sulle päikesetõusud, kus linnud ujuvad vee peal ja kudrutavad omavahel hommikusi linnujutte.
Ja ma kingin sulle need vanad pajud, kes kummarduvad jõe kohale oma rohelistes hommikustes unenägudes.







10-11
Ja kingin sulle need linnud, kes sädistavad ühest kohast teise, ikka läbi selle ilusa maailma.







12-13
Ja ma kingin sulle vana kivitrepi, mis viib jõe äärest aasale, ja ma kingin sulle kõik need sinised rukkililled ja valged karikakrad siin aasal.







14-15
Ja ma kingin sulle kiigu vana puu all. Selle kiigu, millega saab lennata taevasse… ja siis tagasi maa peale… ja siis uuesti taevasse, veel kõrgemale ja kõrgemale!







16-17
Ja ma kingin sulle veel palju lilli, millest punuda pärga, ja kõik need rohelised läikivad puulehed, kes meile puu all istumiseks varju heidavad.

Ja ma kingin sulle partide rea, nad lendavad meist mööda ja kruugutavad meile. Ka nemad teavad, et see maailm on kingitus sulle.







18-19
Ja ma kingin sulle need voogavad veed, kes meie alt uniselt läbi libisevad ja meile sosistavad selle maailma saladusi oma vetekeeles.







20-21
Sulle meeldib see kingitus. Sa võid oma käe sinna sisse panna ja vetele pai teha. Ja sa tunneb, kuidas sa oled ise ka vesi. Ka sinu sees voolab vesi, ja sa oled üks osa sellest maailmast, mille ma sulle kingin.







22-23
Ja siis kingin ma sulle vana puupingi, mille peal lesida, et putukaid kuulata.
Ja ma kingin sulle triibulise kassi, kes kaugelt tuleb ja ennast sinu kõrvale nurruma sätib.







24-25
Ja ma kingin sulle need pilved, kes meist üle sõuavad. Sina juba tead, kuidas pilvedega mängida.










26-27
Ja ma kingin sulle taeva, mis meie kohal tumedaks tõmbub, ja ma kingin sulle kõik need tähed, kes aegamisi tumedaks tõmbunud taevas särama hakkavad.







28-29
Ja ma kingin sulle kuu.
Ja selle kuupeegelduse, mis särab meie paadi ees vaiksetel vetel, kui me tagasi koju sõuame.







30-31
Ja ma kingin sulle selle päeva kõige viimase naeratuse, enne kui sa magama jääd.
Ja ma kingin sulle unenäod, kus kõik ilus on võimalik ja kõik kole on kadunud.

Sa tukud vaikselt oma paadis, oma jõe peal, oma tähtede all, oma kuu valgel, kuni paadinina puudutab maad.







32-33
Aitäh, ütlen ma. Aitäh, et sa minu juurde tulid ja ma sain sulle kõik selle kinkida.


Ühe suure loo väike, aga vajalik osa




"Normaalne" eestlane ei seisa teisele liiga lähedal, ei alusta juttu võõraga, ega vii kõrvalkorterisse kolinud naabrile tervituseks küpsiseid. See on "imelik".

Kas pole "imelik" see meie "imelik"?
Kas pole "normaalne" kostitada naabrit, sest ta asub sulle lähedal. Rääkida võõraga, sest homme võib ta olla su sõber. Seista teineteisele lähedal, sest nii saab anda tuge ja olla toetatud.

"Normaalne" on üksteist vajada. Olla ühe suure keti üks vajalik lüli. Sest me ei saa ilma teineteiseta.
Vaata selle raamatu sündi. Selles ketis on palju vajalikke osi. Igaüks asendamatu.
  • Kirjanikule "antakse" idee. Ta võtab idee ja paneb selle sõnadesse. Sünnib lugu.
  • Kirjanik annab loo Kunstnikule. Kunstnik tõlgib sõnad pildikeelde. 
  • Kunstnik viib pildid Paljundajale, kes nad sisse skännib ja trükimasina jaoks parajaks timmib.
  • Paljundaja saadab pildid Kujundajale. Kujundaja võtab Kirjaniku sõnad ja Kunstniku pildi ning kleebib need kokku. 
  • Kujundaja saadab oma töö Trükkalile. Trükkal prindib sõnad ja pildid paberile ja köidab nad kokku raamatuks.
  • Trükkal annab raamatu Kirjastajale. Kirjastaja maksab Trükkalile selle eest raha. Kirjastaja maksab ka kõigile teistele selles jadas olnud tegelastele raha ja viib raamatu Poodnikule.
  • Poodnik paneb raamatu letile ja jääb ootama Sind, et Sa saaksid selle loo oma lapsele ette lugeda.
Kas pole "normaalne" kuuluda ketti, olla vajalik ja vajada.
Mõnikord on tarvis tõusta asjadest natukene kõrgemale (Aitäh Taevapiltnikule, kes mind kõrgemale aitas). Ja kui sealt kõrgelt silm enam detaile ei seleta, siis võtab võimust tunne, et oled ühe suure väike osa. Et sul on vaja teisi ja teistel on vaja sind ning see on kõige "normaalsem" asi maailmas. Selles pole midagi "imelikku".
Ja ma kingin sulle selle päeva kõige viimase naeratuse, enne kui sa magama jääd.
Ja ma kingin sulle unenäod, kus kõik ilus on võimalik ja kõik kole on kadunud.
Sa tukud vaikselt oma paadis, oma jõe peal, oma tähtede all, oma kuu valgel, kuni paadinina puudutab maad.

Kamille Saabre illustratsioon
Ja ma kingin sulle selle mere, selle järve, ja kõik jõed, ja kõik suured ja väikesed sillad üle jõgede.


esmaspäev, 2. veebruar 2015

"Sa tunned, kuidas sa oled ise ka vesi" ehk heade kavatsustega autojuht

Epp ütleb:

"...Ja sa tunned, kuidas sa oled ise ka vesi..."

Trotuaaril kõnnib hoolikalt vanem naine. Saagu ta nimeks siin loos Memm. 
Ta hoiab end autodest eemale, peaaegu nühkides ühe mantliküljega kõnnitee äärset eramaja-aeda.
"Oh, ära muretse, Memm", mõtlen. "Ma olen viisakas autojuht". Võtan hoogu vähemaks.

Mulle endale meeldivad ka viisakad autojuhid. Eriti kui ma jalakäija olen. Ma viipan neile kamraadlikult, kui nad kenasti mu üle tee lasevad. Ma naeratan neile, kui nad lombisel teel viisakalt aukaare teevad, et mind porimustri täppidest säästa. 
Täna olen mina autojuht ja muidugi üks nendest viisakatest.

Katsun Memmele anda kindlust, et ta ei pea mind kartma, ning juhin auto võimalikult keset teed, eemale trotuaarist. Nii tore, et selliste väikeste liigutustega saab teha head! 
Samal hetkel hüppab lörtsi sisse uppunud teelt, otse minu auto rataste alt, enneolematu plöga hunnik Memme suunas. Näen mudasse mattuvast küljeaknast, kuidas naine tantsiskledes vee eest pageb. Uskumatu, et vesisel ja raskel lumel on võime nii kõrgele ja kaugele lennata! Keeran pilgu peeglisse. Naine vaatab mulle kurjalt järgi ja sajatab. Peaks vist auto seisma jätma ja vabandama. Vaatan veel kord nördimusest kätega vehkivat naist ja mu kodanikujulgus kaob. "Kui ma auto kinni pean, siis ei taha ta minu versioonist ilmselt midagi kuulda ja saan ainult sõimata," mõtlen ma ja sõidan kõheldes edasi. Tunne on paha. Mul on paha ja Memmel veel pahem. 

Sellepärast võtan ma netiturvalisuses kokku oma julguse ja vabandan iga "viisaka autojuhi" nimel kõigi jalakäijate ees, kes on saanud tunda, "kuidas sa oled ise ka vesi".
Vabandust, kallis jalakäija, kui sa minu tõttu mudaga määritud oled. Vabandan, et su päeva vussi keerasin. Mul on tõesti väga kahju. Tuhat, tuhat vabandust. Mu kavatsused olid head.



Sulle meeldib see kingitus. Sa võid oma käe sinna sisse panna ja vetele pai teha. Ja sa tunned, kuidas sa oled ise ka vesi. Ka sinu sees voolab vesi, ja sa oled üks osa sellest maailmast, mille ma sulle kingin.