Külalisblogija Epp: Mina kui kirjastaja...

Epp Petrone: Mult on juba päritud, et miks ma ise ei kirjasta, miks ma panen selle raamatu Hooandjasse. Oeh, niisugusele küsimusele vastaksin kõigepealt, et ma kirjastangi ikka ise, aga vaja oleks selleks hoogu :)

Vaadake, ma olengi korraga-kaks-ühes. Ma olen lastekirjanik. Ma nägin seda lugu unes ja kritseldasin üles hommikuhämaruses. Loo mõte oli nii lihtne, et kui ma oleks pikemalt passima jäänud, oleksin ilmselt kahtlema hakanud. Aga sel hetkel oli sees unejulgus.

Olin unes sõudnud koos lapsega ühel maagilisel jõel.

Ja nii ma ta kirja paningi.

Mul on märkmike kaupa lasteraamatute ideid, paljud neist üles kirjutatud hommikul unede piirilt saabudes.

Aga ma olen ka kirjastaja. Ja minu osanik kirjastuses oskab raha lugeda ning toob mind unenägudest maa peale...

Reaalsus on paraku selline, et Kamille maalid (nagu ka enamik muid käsitsi tehtud illustratsioone) on aja- ning materjalimahukad ja seetõttu kallid. Aga Eesti originaallasteraamatute ostjaid on vaid ahtake ring. Majandusmaailma sõna kasutades: selline hingeraamat kipub olema kahjumiprojekt. Sellised lükatakse tavaliselt edasi, või lausa tagasi. 

Ma tean, sest olen ise oma kirjastuses see „lastekirjanik, kes loodab avaldatud saada” ja tean, mida tähendab edasi või tagasi lükkamine.

Oleme proovinud sellele jõeloole saada abi ka kultuurikapitalilt, aga ei õnnestunud seekord. (Aitäh kulkale, on mind varem kahe lasteraamatuga toetanud!)

Nii sündiski meie peas mõte minna Hooandja keskkonda hoogu küsima. Hoogu, hoogu! (Ei saa kiusatusele vastu ja pean selle hoogu-kiigu pildi siia panema :))

...Et see jõelugu ei jääks mitte nende tekstide hulka, mis vaid minu sahtlis ja mälestustes edasi elab... Et Kamille ärataks selle loo ellu oma imeliste piltide keeles! 

Kujutan ette, kui ilus saab olema see raamat tervikuna ja kuidas ema ja laps saavad teineteise kaisus olles seda lugeda.