reede, 6. veebruar 2015

Abiks Kujundajale. Layout

Annan kontrolli enda käest ära.
Pildid on skännitud ja jõuavad läbi neti tuubide peatselt Kujundajani. Alloleva "leiaudi" järgi saab Kujundaja aru kuhu ma miskit pilti mõelnud olen.

0-1
tiitel

2-3
Ma kingin sulle selle hommiku, sest sa oled nii kallis.







4-5
Ja ma kingin sulle selle mere, selle järve, ja kõik jõed, ja kõik suured ja väikesed sillad üle jõgede.







6-7
Ja ma kingin sulle puud ja linnud ja inglid.







8-9
Ja ma kingin sulle päikesetõusud, kus linnud ujuvad vee peal ja kudrutavad omavahel hommikusi linnujutte.
Ja ma kingin sulle need vanad pajud, kes kummarduvad jõe kohale oma rohelistes hommikustes unenägudes.







10-11
Ja kingin sulle need linnud, kes sädistavad ühest kohast teise, ikka läbi selle ilusa maailma.







12-13
Ja ma kingin sulle vana kivitrepi, mis viib jõe äärest aasale, ja ma kingin sulle kõik need sinised rukkililled ja valged karikakrad siin aasal.







14-15
Ja ma kingin sulle kiigu vana puu all. Selle kiigu, millega saab lennata taevasse… ja siis tagasi maa peale… ja siis uuesti taevasse, veel kõrgemale ja kõrgemale!







16-17
Ja ma kingin sulle veel palju lilli, millest punuda pärga, ja kõik need rohelised läikivad puulehed, kes meile puu all istumiseks varju heidavad.

Ja ma kingin sulle partide rea, nad lendavad meist mööda ja kruugutavad meile. Ka nemad teavad, et see maailm on kingitus sulle.







18-19
Ja ma kingin sulle need voogavad veed, kes meie alt uniselt läbi libisevad ja meile sosistavad selle maailma saladusi oma vetekeeles.







20-21
Sulle meeldib see kingitus. Sa võid oma käe sinna sisse panna ja vetele pai teha. Ja sa tunneb, kuidas sa oled ise ka vesi. Ka sinu sees voolab vesi, ja sa oled üks osa sellest maailmast, mille ma sulle kingin.







22-23
Ja siis kingin ma sulle vana puupingi, mille peal lesida, et putukaid kuulata.
Ja ma kingin sulle triibulise kassi, kes kaugelt tuleb ja ennast sinu kõrvale nurruma sätib.







24-25
Ja ma kingin sulle need pilved, kes meist üle sõuavad. Sina juba tead, kuidas pilvedega mängida.










26-27
Ja ma kingin sulle taeva, mis meie kohal tumedaks tõmbub, ja ma kingin sulle kõik need tähed, kes aegamisi tumedaks tõmbunud taevas särama hakkavad.







28-29
Ja ma kingin sulle kuu.
Ja selle kuupeegelduse, mis särab meie paadi ees vaiksetel vetel, kui me tagasi koju sõuame.







30-31
Ja ma kingin sulle selle päeva kõige viimase naeratuse, enne kui sa magama jääd.
Ja ma kingin sulle unenäod, kus kõik ilus on võimalik ja kõik kole on kadunud.

Sa tukud vaikselt oma paadis, oma jõe peal, oma tähtede all, oma kuu valgel, kuni paadinina puudutab maad.







32-33
Aitäh, ütlen ma. Aitäh, et sa minu juurde tulid ja ma sain sulle kõik selle kinkida.


Ühe suure loo väike, aga vajalik osa




"Normaalne" eestlane ei seisa teisele liiga lähedal, ei alusta juttu võõraga, ega vii kõrvalkorterisse kolinud naabrile tervituseks küpsiseid. See on "imelik".

Kas pole "imelik" see meie "imelik"?
Kas pole "normaalne" kostitada naabrit, sest ta asub sulle lähedal. Rääkida võõraga, sest homme võib ta olla su sõber. Seista teineteisele lähedal, sest nii saab anda tuge ja olla toetatud.

"Normaalne" on üksteist vajada. Olla ühe suure keti üks vajalik lüli. Sest me ei saa ilma teineteiseta.
Vaata selle raamatu sündi. Selles ketis on palju vajalikke osi. Igaüks asendamatu.
  • Kirjanikule "antakse" idee. Ta võtab idee ja paneb selle sõnadesse. Sünnib lugu.
  • Kirjanik annab loo Kunstnikule. Kunstnik tõlgib sõnad pildikeelde. 
  • Kunstnik viib pildid Paljundajale, kes nad sisse skännib ja trükimasina jaoks parajaks timmib.
  • Paljundaja saadab pildid Kujundajale. Kujundaja võtab Kirjaniku sõnad ja Kunstniku pildi ning kleebib need kokku. 
  • Kujundaja saadab oma töö Trükkalile. Trükkal prindib sõnad ja pildid paberile ja köidab nad kokku raamatuks.
  • Trükkal annab raamatu Kirjastajale. Kirjastaja maksab Trükkalile selle eest raha. Kirjastaja maksab ka kõigile teistele selles jadas olnud tegelastele raha ja viib raamatu Poodnikule.
  • Poodnik paneb raamatu letile ja jääb ootama Sind, et Sa saaksid selle loo oma lapsele ette lugeda.
Kas pole "normaalne" kuuluda ketti, olla vajalik ja vajada.
Mõnikord on tarvis tõusta asjadest natukene kõrgemale (Aitäh Taevapiltnikule, kes mind kõrgemale aitas). Ja kui sealt kõrgelt silm enam detaile ei seleta, siis võtab võimust tunne, et oled ühe suure väike osa. Et sul on vaja teisi ja teistel on vaja sind ning see on kõige "normaalsem" asi maailmas. Selles pole midagi "imelikku".
Ja ma kingin sulle selle päeva kõige viimase naeratuse, enne kui sa magama jääd.
Ja ma kingin sulle unenäod, kus kõik ilus on võimalik ja kõik kole on kadunud.
Sa tukud vaikselt oma paadis, oma jõe peal, oma tähtede all, oma kuu valgel, kuni paadinina puudutab maad.

Kamille Saabre illustratsioon
Ja ma kingin sulle selle mere, selle järve, ja kõik jõed, ja kõik suured ja väikesed sillad üle jõgede.


esmaspäev, 2. veebruar 2015

"Sa tunned, kuidas sa oled ise ka vesi" ehk heade kavatsustega autojuht

Epp ütleb:

"...Ja sa tunned, kuidas sa oled ise ka vesi..."

Trotuaaril kõnnib hoolikalt vanem naine. Saagu ta nimeks siin loos Memm. 
Ta hoiab end autodest eemale, peaaegu nühkides ühe mantliküljega kõnnitee äärset eramaja-aeda.
"Oh, ära muretse, Memm", mõtlen. "Ma olen viisakas autojuht". Võtan hoogu vähemaks.

Mulle endale meeldivad ka viisakad autojuhid. Eriti kui ma jalakäija olen. Ma viipan neile kamraadlikult, kui nad kenasti mu üle tee lasevad. Ma naeratan neile, kui nad lombisel teel viisakalt aukaare teevad, et mind porimustri täppidest säästa. 
Täna olen mina autojuht ja muidugi üks nendest viisakatest.

Katsun Memmele anda kindlust, et ta ei pea mind kartma, ning juhin auto võimalikult keset teed, eemale trotuaarist. Nii tore, et selliste väikeste liigutustega saab teha head! 
Samal hetkel hüppab lörtsi sisse uppunud teelt, otse minu auto rataste alt, enneolematu plöga hunnik Memme suunas. Näen mudasse mattuvast küljeaknast, kuidas naine tantsiskledes vee eest pageb. Uskumatu, et vesisel ja raskel lumel on võime nii kõrgele ja kaugele lennata! Keeran pilgu peeglisse. Naine vaatab mulle kurjalt järgi ja sajatab. Peaks vist auto seisma jätma ja vabandama. Vaatan veel kord nördimusest kätega vehkivat naist ja mu kodanikujulgus kaob. "Kui ma auto kinni pean, siis ei taha ta minu versioonist ilmselt midagi kuulda ja saan ainult sõimata," mõtlen ma ja sõidan kõheldes edasi. Tunne on paha. Mul on paha ja Memmel veel pahem. 

Sellepärast võtan ma netiturvalisuses kokku oma julguse ja vabandan iga "viisaka autojuhi" nimel kõigi jalakäijate ees, kes on saanud tunda, "kuidas sa oled ise ka vesi".
Vabandust, kallis jalakäija, kui sa minu tõttu mudaga määritud oled. Vabandan, et su päeva vussi keerasin. Mul on tõesti väga kahju. Tuhat, tuhat vabandust. Mu kavatsused olid head.



Sulle meeldib see kingitus. Sa võid oma käe sinna sisse panna ja vetele pai teha. Ja sa tunned, kuidas sa oled ise ka vesi. Ka sinu sees voolab vesi, ja sa oled üks osa sellest maailmast, mille ma sulle kingin.

kolmapäev, 28. jaanuar 2015

Linnukesed ja laatsaret

Järgmisel päeval pärast "Surnud Punkti" lahkumist olin sunnitud kodus avama laatsareti. Meie abieluvoodi muutus palatiks, kus kõik kolm pereliiget (kõik peale minu) abitult palavikus lamasid. Mina võtsin põetajaõe, kokatädi, koristaja ja diplomeeritud arst rolli.

Kuskil põetamise ja teetassidega trepist üles-alla jooksmise vahel tekkis mul küsimus, et mida see "laatsaret" üldse tähendab. Ega sel sõnal ometi pistmist Piibli Laatsarusega ei ole?
Bingo! Pärast mõningast jälitustööd netis saan teada, et Laatsaruset see sõna just tulebki! 

Piiblis on kaks Laatsarust. Nimekaimude algne, Heebrea keelne, nimi on Elʿāzār ehk Eleazar. See tähendab "See, keda Jumal on aidanud". Kummast Piibli Laatsaruset väljend "laatsaret" alguse on saanud, pole selge. Mõlemad olid nad parajad hädalised. Ja mõlemad said Jumalalt abi.
Üks neist, Laatsarus Betaaniast, oli lausa surnud ja seda juba neli päeva, enne kui Jeesus ta uuesti elule äratas (Johannese 11:1-44).  Betaaniast pärit Laatsarus oli Jeesuse hea sõber ja Marta ja Maria vend. Tead seda lugu Martast, kes pidevalt sebis ja toimetas? Just. Tema vend.

Teine Laatsarus oli vaene ja haige kerjus rikka mehe ukse taga. Kui Laatsarus suri, võttis Jumal ta enda juurde head põlve nautima. Rikas mees, kes oli hea juba maa peal kätte saanud, jäeti Jumala ukse taha, sest ta polnud kerjavast Laatsarusest hoolinud. (Luuka 16:19.31)

Kuigi tegemist on kahe erineva Piibli persooniga, siis ajamasinast läbi käies on nad segunenud üheks "kannatajaks". Laatsaruset saab "laatsaret" ilmselt keskaja suurte epidemiate aegu. Siis saatsid itaallased oma haiged laevadega merele karantiini, et kaitsta terveid linnaelanikke nakkuse eest. Neid laevasid hakati nimetama lazarttodeks. Tekkisid ka esimesed nakkushaiglad - karantiinisaared. Esimene kinnine epideemiasaar on Veneetsia lähistel Lazzaretto Vecchio, millest meieni ka väljend "laatsaret" jõuab.

"Laatsareti" etümoloogia selge, haiged tekkide sisse mähitud, saan töölaua taha. 
Jõuan pintsli kätte võtta, kui mu kõrvale ilmub üks patsient, kes samuti maalida tahab. 

Sellised kaks linnupilti sünnivad meil koos.
Tänud loodusmees Fred Jüssile nõuannete eest ja kõigile eesti looduse fotodega blogi pidajatele. Tänu neile leiavad tee meie jõeraamatusse jõetilder, vesipapp ja jäälind. Tegelased, kellest ma enne suurt midagi ei teadnud.

esmaspäev, 26. jaanuar 2015

Surnud punkt ja gluteenivabad kaerabrownied

Surnud punkt tuleb. Tuleb kindlalt. Teda ei väära, et su töö polegi nagu töö, vaid pigem hobi ja muidu lemmik aja veetmise vorm. Surnud punkt on näljane suhtleja, kes nõuab tähelepanu ja aega.

Olen õppinud tööde tähtaegade sisse planeerima laste haiguspäevi ja igasugu muid ootamatusi. Aga surnud punkt, see kindel külaline, tema unustan ma ikka ja jälle ära.
Nagu aastaid tagasi keset linna elades tuli igapäevaselt arvestada mõne sõbraga, kes korraks "spontaanselt läbi hüppas", pean mäletama iga töö sisse planeerida kohustusliku aja veetmise surnud punktiga.

Minu kohtumisel surnud punktiga on oma muster.
Kõigepealt püüan tema visiiti eitada. Vaatamata tema kohalolule tööd teha.  Ma ei tee tast välja ja ignoreerin teda. Ma keeldun uskumast muinasjuttu kunstniku sõltuvusest inspiratsiooni palangust. Ma keeldun olemast emotsioonide ampelmann! Ja surnud punkti jaoks pole mul hetkel lihtsalt aega.

Järgmisena katsun surnud punkti "meelt lahutada" muusikaga.
Me ei kuula koos meloodilist Eva Cassidyt voi Katie Meluat. Meie suhe nõuab valjuhäälset ja rütmikat Buena Vista Social Clubi.

Aga surnud punkt ei kavatsegi mind rahule jätta.
Nüüd tuleb teda kostitada millegi heaga. Ooo, ja ta on väga nõudlik "hea" osas.
Ta on väga terviseteadlik ja öko, aga tahab sellegipoolest midagi magusat.
Seekord pakkusin talle šokolaadiseid kaeraküpsiseid.

"Surnud punkti" gluteenivabad kaerabrownied:

Võimalik teha ka laktoosivabalt

Koostis:

  • 2 klaasi kaerajahu
  • 1 tl küpsetuspulbrit
  • mandlilaaste (tükke)
  • 1/2 klaasi (kookos)piima 
  • 3 kuhjaga supilusikat kakaopulbrit
  • 1/2 pakki (ca 70-100gr) võid (õli)
  • 3 supilusikat roosuhkrut. (suhkrut tempereeri oma maitse ja südametunnistuse järgi)

Valmistamine:

  • Sega kaerajahu küpsetuspulbriga. Lisa mandlilaastud
  • Vala potti (kookos)piim, lisa või, suhkur, kakaopulber. Ma kasutan, kus võimalik, lehmapiima asemel koosospiima, laktoosilaksu vähendamiseks. Kui sul laktoosiga eriti pahad suhted, saad asendada ka õliga. Sega õrnal tulel, kuni või on sulanud
  • Sega kokku kaerajahu ja kookospiima segu
  • Tee väikesed pätsikud ja pane 180 kraadisesse ahju ca 20 minutiks. Pätsikud tuleb peopesade vahel ümaraks rullida ja siis lapikuks vajutada, Ilma selleta ei jää nad hästi kokku hoidma ja pudisevad ahjust tulles laiali
Saad vähemagusad, gluteeni- ja laktoosivabad krõbedad küpsised, mida puhta südametunnistusega süüa.

Aga minu surnud punkt ütles ka nendest ära.
Nii et lõpuks pakkisin oma maalimise asjad kokku, ning lubasin, et võtan tema jaoks aega. Siis jäi surnud punkt rahule. Panime mõlemad riidesse ja läksime koos jalutama.

Jäta kommentaar. Kuidas käid sina surnud punktiga ringi? Äkki saan sult miskit õppida?




reede, 23. jaanuar 2015

Ole lahke, nii saad ehk näha ingleid

Epp ütleb:
 Ja ma kingin sulle puud ja linnud ja inglid.
Puud - OK, arusaadav. Linnud - OK, maalitav. Aga inglid?
Kuidas anda paberil vorm kellelegi, kelle eksistents on usu küsimus?
Jah, "io credo". Mitte selle pärast, et ma neid näinud, tundnud või kogenud oleksin. Ei. Usun inglite eksistentsi, sest ma loen nende olemasolust Piiblist. Ja usun Piiblit. 

Loomulikult pole ingli maalimine raketiteadus. Tiivad selga, harras ilme näole ja nimbus pea kohale. Ongi arusaadav, kokkuleppeline ingel. Aga ma ei taha kokkuleppelist inglit. Tahaks sellist "päris" inglit!


Aga milline on "päris" ingel? 
Raamatus, kust inglid pärit, pole neil ei püha nägu ega tiibu. (Tiibadega olendid on küll, kuid neil on teine nimi ja teine ülesanne. Need on Keerubid ja Seeravid.) 
Piibli inglid ehk sõnumitoojad on äravahetamiseni sarnased meiega - inimestega. 
Tegelased, kes Jumala "messengeridega" Piiblis kokku on puutunud, ei ole arugi saanud, et tegemist inglitega.
Selline lugu on Vanas Testamendis (1Mo 18) kus Aabraham võttes parajasti "siestat", äkki kolme külalist enda ees märkab.
Aabraham tõstis oma silmad üles ja vaatas, ja ennäe, kolm meest seisid ta ees. (1Mo 18:2)
Need kolm võõrast meest olid inglid, aga Aabrahamil polnud sellest aimugi. Tema sai aru, et iga külalist tuleb väärikalt vastu võtta ja lahke olla.
Ja Aabraham tõttas telki Saara juurde ning ütles: „Võta ruttu kolm mõõtu nisujahu, sõtku ja tee kooke!” Ja Aabraham jooksis karja juurde, võttis ühe noore ja ilusa vasika, andis poisi kätte ja see tõttas seda valmistama. Ja ta tõi võid, piima ja vasika, mis oli valmistatud, ja pani nende ette; ta ise seisis nende juures puu all, kui nad sõid. (1Mo 18:6-8)
Selline pidulaud. Kolmele tundmatule mehele. Lihtsalt puhtast südamest. Lihtsalt lahkusest.
Uus Testament tuletabki seda lugu meelde külalislahkuse ja lahkuse võtmes:
Ärge unustage külalislahkust, sest selle läbi on mõned ise seda aimamata võtnud külalistena vastu ingleid. (Heb 13:2)
Seega. Ära otsi tiibu ja nimbust, vaid ole natuke lahkem. Täiesti tänapäeval järgi tehtav. 
Ole juba täna võõraste vastu lahkem. Naerata, paku abi, tunne huvi, ole lahke, ole teiste jaoks olemas. Kes teab, ehk saad sedamoodi näha ka ingleid.

Leidsin, et "päris" ingli maalimine osutub vaatajale raskesti arusaadavaks. Seega jäid minu pildile ainult ingli jalad. No ja puud (Lepp) ja linnud (Võsa-ritsiklindka muidugi.

Või kuidas sina seda näed?

esmaspäev, 19. jaanuar 2015

Patsid, pärjad ja kõik muu, mis peas "käib"

Ja ma kingin sulle veel palju lilli, millest punuda pärga, ja kõik need rohelised läikivad puulehed, kes meile puu all istumiseks varju heidavad.
Ja ma kingin sulle partide rea, nad lendavad meist mööda ja kruugutavad meile. Ka nemad teavad, et see maailm on kingitus sulle.
Mu tütre rühmakaaslaste emad on professionaalsed juuksurid. Kuidas muidu ilmuvad plikad hommikul lasteeaeda juustes punutud pärja-taolised, uhkelt üle pea väänlevad soengud. Kui läbi ime suudaksin keeruka juuksekujunduskunsti omandada, siis peaksin järgmisena laskma end koolitada "time management´is". Ei kujuta ette, mis kell peaksin juuksepärja punumisega alustama, et laps hommikusöögiks lasteaeda jõuaks.
Kuigi ma ei ole panustanud patsindusse ja pärjandusse, siis ometi kulutan märkimisväärse aja hommikul laste juustes. Kõigepealt pusade likvideerimisega ja siis paranoilise karva uurimisega. Kuidas on lood täpikestega? Ega kuskilt ei pane jooksu mõni valgust pelgav loomake?
Ahaa. Sa arvasid, et need elukad surid vaktsiinide ja kahkümne esimese sajandi tulekuga? Naiivne nagu mina? Ei, ka Eestis elavad need tegelased endiselt.

Meie peret tabas see piinlik nuhtlus.
Saabusime šŠeitsist oma tuttavate juurest. Järgmine päev avastas lasteaia õpetaja lapse peas looma. Kiirelt sai välja uuritud, kuidas sellist muistset epideemiat tõrjuda. Et terve pere poole ööni päid keemiaga leotas, oli kõigest asja tüütu tehniline pool. Kuidas teavitada oma tuttavaid kultuurses Šveitsis, et oleme metsikust idast neile kaasa toonud enneolematu häda?

Mu keskeurooplasest mees oli kindel, et Euroopas ei tunta ammu juba tüütuid parasiite. Vähemalt polnud tema oma täiskasvanueas neist elukaist kuulnud.  Selgelt on see kohalik sovjetlik pärand. Võtsime julguse kokku, et arglikult šveitslastest sõpradele seletada täide hingeelu. Minu suureks üllatuseks ja kergenduseks hakkas toru teises otsas olev ema suure häälega naerma.
Nimelt on nende laste päid täid juba viis korda väisanud!
Jah. Oleme kenasti integreerunud Euroopass,e igas mõttes.

Selline piinlik sissekanne seoses teemaga "pärg".
Nii et jätsin pärja pildist välja ja keskendusin kesksuvisele piknikule ja puulehtedele.

Kaheksakümmend neli esimest ja viis viimast

Aitäh, aitäh, aitäh.
Aitäh teile kaheksakümne neljale uskujale ja toetajale. Aitäh, et näitasite nii praktilisel moel meile poolehoidu.

Täna öösel lõppes meie projektile toetuse kogumine Hooandjas. Raha tuli kokku kaheksakümne neljalt hooandjalt, kellest saavad meie raamatu esimesed omanikud.
Aitäh, aitäh, aitähhhh.

Raha koos, Epu tekst valmis, ainsaks piduriks olen veel mina. Kuid mul on plaan! Raamatu kuusteist maali saavad valmis (Inimene plaanib, Jumala juhib) jaanuari viimaseks päevaks ning tänahommikuse seisuga on maalida veel viis viimast.

Laotasin kõik olemasolevad illustratsioonid köögi põrandale. Puuduvate piltide asemele panin tühjad paberid, et saada paremat ülevaadet raamatu seisust.

kolmapäev, 14. jaanuar 2015

Suvesoe mälestus ja kuum Tom Kha

Vean lapsi kelgul läbi külma ja pimeda hommiku lasteaia poole. Meie tee ristub mõne nina kraes ja pilk maas lapsega, kes jalgu järgi vedades kooli suunduvad. Talvehommik on matvalt pime. Kui me poleks ehitud helkuritega, siis poleks meid selles pimeduses olemaski.
Kelgunöör soonib mu kindas peopessa. Tunnen, kuidas näpuotsad tasapisi jahtuvad. Seljataga kelgul hakkab igahommikune lasteaia vastumeelsuse jonn tasapisi lumerõõmuks pöörduma. Kui lasteaeda jõuame, kaunistab me punaseks tõmbunud ninasid pärlendav tatipärl, mis vaatamata luristamisele ja pühkimisele ikka sõõrmeist välja vahib.
Koju jõudes on külm minust jagu saanud. Kaalun, kas alustada päeva kuuma vanni, kuuma supi või kuumade suvemälestustega.
Alustan mälestustest ja lisan supi.
Sellised on minu Epu tekstist inspireeritud mälestused suvest. Minu teisi lilledega maale näed www.kamille.ee
Ja ma kingin sulle vana kivitrepi, mis viib jõe äärest aasale,
ja ma kingin sulle kõik need sinised rukkililled ja valged karikakrad siin aasal
.















Linde selles tekstilõigus küll mainitud pole, nad lendavad lihtsalt eelmiselt lehelt siinsele.
Hommikust saab selgete värvide ja varjudega soe svepäev.














Ja supp?
Et supp sooja annaks, peab seal olema muidugi ingverit. Ja loomulikult kui teha sellist suppi, siis peab olema laste jaoks eraldi menüü. No näiteks makaronid! Kõigi väikeste inimeste lemmikud.

Lihtne supp, mis teeb ihu suvesoojaks. 

Retsept.

Koostis

  • 4 kartulit
  • Punane magus paprika (pigem värvi pärast)
  • ca pool klaasi kookospiima
  • Tom Kha Soup Mix (Santa Maria)

Valmistamine

  • Keeda kartulid ja paprika. Püreeri
  • Lisa kookospiim ja teelusika täis (tempereeri vastavalt oma teravustasemele) Tom Kha maitseainet. 
Jätku sooja suve!

Jätk postitusele "Ära lase vestita last veele, isegi raamatus mitte?"

Aitäh teile kõigile, kes meie lasteraaamatuga kaasa mõtlesite ja arutlesite.
Facebookis kiskus diskussioon lõpuks päris teravaks ja kohati löödi ka allapoole vööd või pigem allapoole päästevesti.

Kõigi nende mõtete valguses otsustasime Epuga, et meie raamatus on tegelased vestidega vee peal. Mitte sellepärast, et euronõue käsib või et meil oleks hirm päästeameti tsensuuri ees, vaid et vest lihtsalt kuulub paadisõidu juurde. Nagu turvavöö kuulub tänapäeval autosõidu juurde.
Ma ei arva, et vest teeks me raamatust päästeameti õpiku või vähendaks raamatu romantilist iseloomu. Pealegi, ise paadisõitjana, leian ma, et vest pole veel mu oleku romantikat kuidagi vähendanud.

Niisiis sünnibki uus raamatu lehkülg lapsest, kes üle paadiserva vett uurib.
Ja ma kingin sulle need voogavad veed, kes meie alt uniselt läbi libisevad ja
meile sosistavad selle maailma saladusi oma vetekeeles.





Ja ma kingin sulle taeva, mis meie kohal tumedaks tõmbub, 
ja ma kingin sulle kõik need tähed, kes aegamisi tumedaks tõmbunud taevas särama hakkavad.
Ja ma kingin sulle kuu.
Ja selle kuupeegelduse, mis särab meie paadi ees vaiksetel vetel, kui me tagasi koju sõuame.
Ja ka varem maalitud pildil saavad jõelised diskreetse vesti selga.
Maalid lõuendil leiad www.kamille.ee